Klassireis Veneetsiasse
Meie reis algas 10. mai hommikul Tallinna lennujaamas üsna klassikaliselt – olime elevil, mõned unised, aga mis peamine – kõik olid kohal.
Lend Veneetsiasse möödus rahulikult. Mõni magas, mõned mängisid kaarte või jutustasid, mõni tegi lennukiaknast pilte. Kui lõpuks Marco Polo lennujaama jõudsime, lõi vastu soojem Itaalia õhk ja tunne, et nüüd oleme tõesti välismaal.
Edasi algas meie esimene missioon: ühistranspordiga Mestre linna jõudmine. Bussipeatuses oli bussijuht väga sõbralik ja abivalmis ning mahutas kogu meie grupi kenasti ühele bussile. Mestres Piazza Ferretto ümbruses olid poed ja kohvikud, kus tegime lõunasöögi, esimesed pizzad ja pastad ning loomulikult ka Veneetsia McDonald’s.
Majutuses jaotasime end tubadesse, puhkasime veidi, tutvusime ümbrusega ning mõned seiklesid lähimasse toidupoodi – Lidlisse.
Esmaspäeval algas tõeline Veneetsia-seiklus. Trammiga saarele sõites tundsime end juba nagu kohalikud turistid. Buss oli rahvast pilgeni täis, kuid pressisime end siiski peale. Uus kogemus oli vaporetto ehk veebuss. Sõit mööda Suurt Kanalit oli tõeliselt muljetavaldav.
San Marco väljak oli täpselt nii uhke nagu internetipiltidel. Tuvid ja kajakad olid seal aga veel enesekindlamad kui turistid, tehes pildistavatele inimestele napikaid õhulende.
Ducale lossi külastades saime aru, et vanasti ei olnud vanglas eriti mugav olla, liikumine uhkest paleest kuni süngete vangikongideni tundus nagu ajarännak. Correri muuseumis vaatasime keisrinna Sissi apartemente ning rikkalikud ruumid tekitasid korraks tunde, et selline „kuninglik elu“ võiks isegi täitsa sobida… vähemalt külastajana.
Pärast ametlikku kultuurset osa algas tähtsaim tegevus – söömine ja šoppamine. Pizza, pasta ja tiramisu kadusid kiiremini kui taskuraha. Mõni ostis suveniire, mõni avastas üsna kiiresti, et Itaalia poed on ohtlikud kohad rahakotile.
Tagasi majutusse läksid viimased vaprad jalutades üle Rialto silla. Teised, veidi väsinumad, sõitsid vaporettoga tagasi.
Päev oli väsitav, keskmine sammude arv oli 20 000+. Õhtul kostitas meid ilmataat tugeva vihmasajuga, isegi välku ja müristamist jagus. Ega see ei takistanud õhtust rännakut Lidlisse – vihmakeebid selga ja minek.
Teisipäeval oli hommikul sajune ilm, seega otsustasime oodata vihma lõppu ja alles siis linna minna. Kuskil kella 11 paiku saime majutusest lahkuda. Tavapärane bussisõit viis meid linna, et avastada Cannaregio linnaosa.
Cannaregio linnaosa andis meile täiesti teistsuguse Veneetsia kogemuse. Kui San Marco ümbrus oli täis turiste ja sagimist, siis siin oli elu rahulikum ja kohalikum. Kitsad tänavad ja kanalid viisid meid justkui teise maailma, kus Veneetsia elanikud päriselt oma igapäevast elu elavad. Mõnes kohas rippus pesu otse kanali kohal ja väikestes kohvikutes istusid peamiselt kohalikud. See tekitas tunde, et oleme astunud sammukese eemale turistide Veneetsiast ja näeme linna päris nägu.
Möödusime ka ajaloolisest juudi geto piirkonnast. See on üks vanimaid getosid Euroopas ja annab kogu linnaosale huvitava ajaloolise tausta. 15. sajandil otsustas Veneetsia valitsus, et juudid peavad elama eraldi alal, päeval võisid nad vabalt liikuda, kuid öösiti suleti väravad ja piirkond oli eraldatud. Tänapäeval on see rahulik ja tavaline osa linnast.
Külastasime Madonna dell’Orto katedraali, möödusime Campo dei Mori kujukestest ja kuulsa kunstniku Tintoretto majast.
Pärast lõunat jalutasime igaüks omal käel ringi. Mõni nautis loodust, mõni otsis varju ja mõni lihtsalt lähimat kohvikut. Selleks hetkeks olime kõik õppinud ühe olulise asja: Veneetsias eksimine ei ole võimalik… sest sa eksid niikuinii. See linn on nagu üks suur labürint, kus kõik tänavad on küll erinevad, aga samas kuidagi kummaliselt ühesugused.
Õhtul otsustasime seigelda lähimasse kaubanduskeskusesse, et uurida, kuidas kohalik elu väljaspool turiste ja kanaleid tegelikult käib.
Kolmapäeval külastasime Murano saart, mis on kuulus oma klaasikunsti poolest. Sõidul sinna juhtus väike apsakas, nimelt on sellel saarel mitu Murano nimega peatust ja kohe esimeses peatuses hüüti „Murano, Murano!“, mille peale pooled meist läksid maha… ja pooled sõitsid edasi. Õnneks on saar väike ja eksimisvõimalus suhteliselt olematu ning infoajastu kiired suhtlusvõimalused tegid taasühinemise lihtsaks. Umbes 15 minuti pärast olime jälle koos.
Seal oli nii palju klaasesemeid, et kõigil tekkis vähemalt korra hirm midagi kogemata ümber ajada. Vaateaknad olid täis värvilisi vaase, ehteid ja muid kunstiteoseid.
Hiljem sõitsime Lido saarele, et näha merd ja randa. Pärast Veneetsia kitsaid tänavaid oli seal päris kummaline näha avarat randa ja avatud vaadet. Mõni käis vett katsumas, mõni lihtsalt istus ja nautis ilma, korjasime merekarpe ning loomulikult toimus sealgi vähemalt sada uut pildistamist.
Ja siis saabus õnnistatud hetk – kojulend. Peab tunnistama, et selleks hetkeks oli kõigil suur koduigatsus. Täpsemalt öösel kell 02:30 algas sõit lennujaama. Sellel kellaajal nägime kõik välja nagu zombid, kes otsivad viimast cappuccinot. Lennukis oli lõpuks täielik vaikus, sest isegi klassi kõige jutukamad olid väsinud.
Kui kell 09:45 Tallinna tagasi jõudsime, olime väsinud, aga täis häid mälestusi. Veneetsia andis meile palju: ilusad vaated, lõputud sillad, kümneid tuhandeid samme ja teadmise, et klassiga reisides juhtub alati midagi ootamatut.
Ka ilmaga meil üldiselt vedas – saime tunda nii tugevat tuult, vihma kui ka sooja päikest.
Ja kuigi pilte ja lugusid tuli reisilt kaasa palju rohkem, jäi meil kõigil meelde üks tähtis kokkulepe: “Mis juhtub Veneetsias, see jääb Veneetsiasse.”
Nii et mõnest seiklusest ei saa ilmselt kunagi täit tõde teada… ja võib-olla ongi nii parem.
